Teadus tänulikkuse taga (ja kuidas see võib SINU elu muuta)

Alustuseks võid endale kohe pai teha, et siia lehele lugema jõudsid. Musid ja kallid sulle.

Ma ei tee nalja, kui ütlen, et kunagi tundsin ma piinlikkust, kui oli sünnis olla tänulik – ükskõik mis olukorras.

Ebaküps ego, rumal arrogants ja pime veendumus, et ma juba tean elust piisavalt palju. (Tüüpiline noore inimese küpsuse tase?)

Täna on selle peale isegi natuke naljakas mõelda.

Ma olen siiralt tänulik, et elu mind jalust niitis – konkreetselt ja valusalt (seljaopiga) –, sest just see pani mind silmi avama, kasvama ja lõpuks ka päriselt taipama, et ma ei tea seda, mida ma ei tea.

Tuus onju?

Tänulikkuse praktiseerimisest saadav kasu on ausalt öeldes peaaegu lõputu.

Inimesed, kes regulaarselt võtavad hetke, et märgata ja mõtestada, mille eest nad tänulikud on, kogevad rohkem positiivseid emotsioone, tunnevad end elavamalt, magavad paremini, on lahkemad ning nende immuunsüsteem on tugevam.

Jep, ei pea tormi jooksma perearsti ukse taha ja tablakaid sisse kahmina, vaid luua lihtsalt harjumus olla tänulik.

Ja siis on teisel pool need, kes on kibestunud. (Sa tead küll, kellest ma räägin.)

Kui rõõmu ainus vorm on virisemine, siis muud positiivsed emotsioonid jäävadki kättesaamatuks. Magamisest, kaastundest või lahkusest rääkimata.

Aga tänulikkus ei pea olema reserveeritud ainult suurte sündmuste jaoks. Sa ei pea ootama ametikõrgendust, et tänulik olla. Võid tunda tänu ka selle eest, et su abikaasa sulle hommikukohvi tõi, või päike tuli täna üle pika aja pilve tagant välja.

Võibolla on just see tänu väärt, et saad lugeda uut perspektiivi tänulikkusest, mis ühtlasi tekitab sinus ka tugevaid tundeid ja kirgastab su argipäeva?

Tänulikkuse vägi peitub just pisiasjades.

Psühholoog Robert Emmons, tänulikkuse uurimise suurkuju ja raamatu „Thanks!: How the New Science of Gratitude Can Make You Happier“ autor, on korduvalt näidanud, et lihtsalt tänulikkuse päeviku pidamine – kasvõi paar rida päevas – võib oluliselt tõsta su elus heaolu ja rahulolu.

Aga… kui oled veits minu sarnane, siis see motivatsioon kestab max kolm päeva.

Siis avastad end Netflixist Bill Burri stand-upi vahtimas või Youtubes epoksiid laudasid ehitavaid mehi… ja päevik jääb kirjutamata.

Mis aitab seda harjumust tõeliselt juurutada, on väga hea küsimus.

Siin on mõned võtmed, täpsemalt 4, mis on mind aidanud ja millele ka teadus kinnitust annab.

(Teadust peab ju usaldama, onju?)

Parim viis tänulikkusest päriselt kasu saada on märgata iga päev midagi uut, mille eest tänulik olla.

Lihtne, eks?

Alguses on lihtne kirjutada: “Olen tänulik oma pere eest ja et mul on katus pea kohal, riided seljas ja kõht täis.”

Aga see muutub automaatseks nagu töölt koju sõit ja vastupidi. Me oleme seda nii palju teinud, et see on alateadlikult justkui automaatpiloodil ja aju ei jää enam valvsaks nagu hunt jahil.

Selle asemel kirjuta midagi konkreetset:

„Täna masseeris musu mul õlgu, kui ta nägi, kui stressis ma olin ja lubas mulle terve õhtu vaikuses olla.“

Või:

„Õde kutsus mind õhtusöögile – päästis mu päeva ja ma ei pea ise kokkama peale rasket tööpäeva!“

Selline tänu nõuab kohalolu ja tähelepanelikkust. Ja see teebki asja võimsaks.

Tee sellest mäng – avasta iga päev midagi uut.

Täna näiteks sajab lund on 12.04.25 laupäev kui ma seda kirjutan ja ma olen täna selle ebamugava ilma eest tänulik, sest tundsin loovuse inspiratsiooni hoopis arvuti taga olla ja kirjutada.

Tuus ju?

Tänulikkusest vaimustumine on iseenesest ilus ja innustav.

See võib olla just see tõuge, mida vajame, et hakata elus muutusi tegema.

Aga… kui meie elevus uue tänulikkuse harjumuse ees – näiteks selle üle, et see aitab paremini magada – ei luba meil arvestada, kui väsinud me järgmisel õhtul tegelikult oleme, kui istume päevikut täitma… siis võib see hoog kiiresti kaduda.

Tänulikkuse harjumuse juurutamine vajab ka kainet pilku ja ausust iseenda suhtes. 

Kui me suudame näha nii selle positiivseid külgi kui ka võimalikke takistusi, oleme palju rohkem valmis selle nimel pingutama.

Seda nimetatakse vaimseks kontrastiks – ole elevil, aga ole ka realist.

Kui tead, et oled õhtuks läbi nagu Läti raha, siis ära plaani tänulikkuse harjutust just sinna – tee see hommikul. Või lõuna ajal.

Leia oma mõnus aeg kus sa ei pressi, vaid oled siiras ja avatud.

(Siiski, on väärtuslik luua konkreetne, kindel rutiin ja harjumus neid asju teha. Harjumuslikult asjade tegemine tähendab teha vähem aga just rohkem, sest elu on struktureeritud ja rahuldab ühe meie psühholoogilise põhivajaduse kindlustunde järele.)

Uuringud näitavad, et sisemine motivatsioon tekib vabadusest.

Kui meile antakse valida, kuidas midagi teha, püsime harjumuses kauem.

Kui klassikaline päeviku pidamine tundub liiga ametlik või igav, siis tee midagi loovamat.

Näiteks: Mu vend ja ta naine tegid tänulikkuse purgi.

Kui keegi neist tunneb päriselt mingis hetkes tänutunnet – see “ooo.. see oli tuus” tunne –, siis nad kirjutavad selle paberile ja viskavad purki. Aasta lõpus loevad need koos läbi.

Ja kui aasta sees midagi head juhtub, siis nad hüüavad: “See oli tänulikkuse purgi hetk!”

(Mu esimene mõte oli, et mida pekki see on küll mingi imala nalja katse praegu. Tõsiselt? Aga noh… see töötab. Ma loodan, et vend seda ei loe, muidu oleks nüpiring.) 🙂

Ma ei tea täpselt kas see on ülimalt kaval ja geniaalne aga kui ma näiteks haamriga vastu näppe kogemata löön siis ütlen “oi suur aitäh, et pausile kutsud”. (Või on see liiga sadomaso?)

Meie suhted määravad suuresti, kui õnnelikud me oleme.

Seepärast on mõistlik, et ka tänulikkuse praktika looks rohkem ühendust meie ja teiste vahel.

Psühholoog Robert Emmons soovitab keskenduda tänulikkuses eelkõige inimestele, mitte ainult sündmustele või esemetele.

Kui keegi on sinu elu mõjutanud – miks mitte teda otsesõnu tänada?

Sa võid kirjutada kellegi jaoks tänukirja – inimesele, keda sa pole kunagi päriselt tänanud. Või jagada perega igaõhtuselt söögi ajal, mille eest sa täna tänulik oled. 

Sellest võivad kujuneda vestlused, mis annavad veelgi rohkem põhjust rõõmustamiseks.

Suhted meie elus ongi ju suurim osa meie õnnest.

Kui soovid oma elu teadlikumalt juhtima hakata ja igapäevaellu uusi harjumusi kinnistada, siis olen loonud tööriista, mis võib sind väga tuusalt ja tõhusalt aidata.

„Vaimujõu planeerija“ – see on lihtne, ent sisukas planeerija, mis aitab sul seada eesmärke, kujundada rutiine ja ka tänulikkust püsivalt praktiseerida.

Nagu tänases digitaalses renessanssis kohane saad BOONUSEGA kaasa veel lisa BOONUSEID.

Ulme onja? 🙂

Kui see kõnetab, siis uuri lähemalt. Võib-olla on see just järgmine samm sinu tänuliku kangelase teekonnal.

Suur AITÄH sulle, et lugesid ja kaasa mõtlesid!

Kasvame Koos

Maiko “Võluri Õpilane” Johanson